News - Veloteek

3T Strada Italia kogemuslugu harrastajalt

Ratast ei tohiks osta paberil – ja kuidas muudmoodi tunnetust saada, kui sellega sõites? Sõitsin siis lausa kuu aega, sekka kiiremaid lõike ja pikemaid sõite. Sain tunnetuse sellest, et ratas on hea ja mina … noh, on ka tugevamaid päevi ratta seljas olnud.

Selgituseks olgu öeldud, et selleks hooajaks ma endale päris maanteeratast ei hankinud ja kasutasin vana head, 2018. aastast pärit terasraamiga „retirement bike’i“ Festkat. Ikka selline, kus peab näpuga carbonit taga otsima, hoogu aitavad peatada pöiapidurid ning käike vahetavad enda vana hea nimetissõrm ja pöial (Campagnolo värk – kiidad, kirud ja lubad, et mitte kunagi enam, aga ikka libastud jälle).

3T Strada Italia pole selline ratas, mida tuleb Aasiast liini pealt iga minuti järel. Olles suvel 3T tehases käinud, võin kinnitada, et 3T rattad tulevad ka liini pealt, lihtsalt liin peaaegu ei liigugi ja raamiehituse protsessis on väga oluline inimtööjõu komponent. Kokku valmib päevas käputäis erinevaid Italia kirjaga Ultra 2, Racemax 2, Extrema ja Strada derivaate. Unikaalne Jazz Carboni tehnoloogia on küll automatiseeritud, kuid raami lõpliku kokku liitmise, vaiguga täitmise ja viimistluse teeb suures osas Marco, Alessandra, Luca või mõni nende kolleegidest.

Ratta juurde: selle sama rattaga sõitis enne mind Crazy Scandinavian, kes on minust jupi maad pikem ja kelle habeme pikkuse ja selle cool factor’iga ei võistle kohe üldse keegi. Ma ei olnud tema rattasse väga kordagi süvenenud, sest see tundus mulle nagunii suur, kuna headtube (rattatehnilist sõnavara parem ei tõlgiks) tundus visuaalselt väga kõrge ja ta üldiselt kasutabki 56 cm raame.

Üllatuseks selgus, et tema Strada Italia on M-suuruses (54 cm kandis) ja ideaalne valik ka minu pikkuse juures. Sadulat pidin isegi ca 2 cm jagu tõstma. Esimene emotsioon – siidine minek, uskumatult mugav asend ja tõesti tõhus „igapäeva-aero“ on omal kohal.

Pikemal kasutamisel hakkasin väga kõrgelt hindama ka SRAM Red 1×13 käiguvahetust ja 32 mm Conti 5K rehve, mis muidugi tubeless ja alla 4 baari rõhuga. Kuna SRAM lubab erinevaid lollusi oma linginuppude seadistamisel teha, panin nupud käima Shimano loogikaga sarnaselt: parema käe all on tagumise käikari (vaid üks käikar ongi) üles- ja allavahetamine. Alla vahetan nagu ikka pidurilingi all olevast suurest heeblist ja üles n-ö bonus button’ist.

3T on disaininud oma raami selliselt, et massiivse keskjooksu ümbrus oleks maksimaalselt jäik, kuid compliance’i huvides on seatstay-torud väga peenikesed ning chainstay keskmisest pisut lühem (äkilisem ja reaktiivsem).

Kogu komplekt on lihtsalt väga loogiline, kuid sellist tunnetust pole ma ühegi teise tippratta juures tundnud. Mis mulle eriti meeldis 3T juures, on see igapäeva-aero faktor ehk ratas on päriselt kiire, aga ta ei väsita, raputa ja ei vasarda sind pinnatud teel läbi nagu kooreklopsi.

Tänu kõrgemale headtube’ile ei pea jätma tohutut seibide torni lenksu alla ja ometi on asend paraja koha peal. Ka proffide seas on aru saadud, et maksimaalselt lenksu alla viimine, seibide eemaldamine ja negatiivse nurgaga stem’ide kasutamine pole mõistlik, kui sellises asendis olla ei suuda ja ehk isegi efektiivsus kannatab.3T puhul pole probleem ka 30 minutit järjest linkidest kinni hoida ja õlad kokku tõmmata, et ennast eest madalaks ja kitsaks teha, saavutamaks väiksem ristlõige.

Proovisin kruusa ka ära: leebel kruusal, mis Eestis valdav, saab kenasti hakkama. Rattast hakkas enne kahju, kui mingi võimekuse piir kruusal paistma hakkas.

Kuna kiidulaulu on saanud kõvasti, toon välja ka mõned võimalikud muudatused, mis ma teeksin:

Zipp 353 NSW – jube vaikne südamik. Ma lausa armastan seda toorest kärinat, mida Scope R-seeria pakub ja mis töötab vajadusel rattakella eest.
Powermeter – võiks rattal selle hinna eest olemas olla, kuid kahjuks Torno väntadega sellist valikut ei pakuta.
XPLR-kassett – Eestis sõitmiseks valiks ilmselt väiksema kasseti, et hüpped käikude vahel oleksid pisut väiksemad. 1×13 on üldiselt piisav.
Internal compartment – Stradal võiks raami sees olla panipaik, kuid ilmselt on see teadlikult ära jäetud maksimaalse diagonaaltoru jäikuse huvides.

Üldiselt – päris ratas päris inimestele, kes ei ole World Touri prod (käsi püsti, kui keegi on) ja ei käi ratta selga nagu kõver krevett suuremate kaebusteta. Kui otsid maksimaalset tagasisidet ja 6,8 kg ratast, mis leiab tee peal üles ka sinna kinni kuivanud nätsu, on olemas teisi tooteid. Kokkuvõttes võib öelda, et Strada on ratas, mis ei nõua sinult palju, aga annab endast sinu jaoks kõik.