Eelnevates postitustes kirjeldasin elu ühe jalgrattaga – BMC Roadmachine 01 ja jõudsin järeldusele, et kaasaegne maanteeratas saab kõigi väljakutsetega hakkama.  Kui Roadmachine oli universaalne maanteeratas, millega kannatas ka gravelit sõita, siis 3T Exploro RaceMax on justkui selle vastupidine versioon – aero gravel ratas, mis peaks ka maanteel suurepäraselt toimetama.

Mis sa oled?

Paljud inimesed on imestanud, kas tõesti saab aero maanteerattaga talvel lumes ka sõita? Raske on neile seda ette heita, sest mõni samm eemalt, profillist vaadates ongi tegu moodsa aero maanteekaga. Pisut lähemalt uurides hakkab kohe silma, et rehvid on kõvasti laiemad, kui standardiks saanud 28mm. Külluslik on ka rehvile jäetud ruum. Nimelt kannatab 27,5” jookse kasutades 3T alla lausa 61mm (WAM) laiused kummikud mahutada. Optimaalne laiuse vahemik jääb 35 – 45mm vahele. Arvestades, et nii mõnedki maanteekad tulevad täna juba 30mm rehviga, siis vahe nende kahe jalgratta vahel hakkab järjest hägusemaks muutuma.

Kuigi eelnev jutt võis nüüd natuke rohkem segadust tekitada, on selle ratta puhul põhirõhk ikkagi kruusateedel sõitmisel. Lihtsalt 3T lähenes asjale teise nurga alt – gravel ratas ei pea olema matkamiseks või niisama kulgemiseks, see võib olla ka kiire. 

Raske lapsepõlv

Esimesed sõidud 3T-ga tegin üsna hilissügisel, kui ilmad juba märjemad olid. Vähe sellest, ma viisin uue ratta kohe vanadele headele singlitele, kus lisaks kividele ja juurikatele, on korralikult muda ka. Võttes arvesse, et talv tuli kiirelt peale, siis võib öelda, et selle ratta elu on algusest peale väljakutseterohke olnud. Pole tarvis muretseda, sest nendes oludes tunneb RaceMax ennast väga mugavalt.
Selleks, et ka ennast natuke mugavamalt (puhtamalt) tunda, said ka tehaseporikad rattale külge keeratud. Pirelli Cinturato Gravel M rehv sinna vahele küll väga ei mahu, aga 35mm Schwalbe Marathon Winter Plus naastud istuvad suurepäraselt ning ruumi jääb ülegi.

Võimalik, et olen vanamoodne, aga 2x ülekanne sobib sellele rattale paremini kui 1x. Metsas, mudas ja lumes nikerdades saab eest väiksema hammaka peale vahetades parema läbivuse, kuid headel teedel kiirema ülekandega lendab 3T nagu korralik maanteeratas.

F500

Ei, see ei ole viide Fordi legendaarsele pickupile, kuigi ülekantud tähenduses sobiks päris hästi – korralik tööloom, mille saab soovi korral väga kiireks hotrodiks muuta. Praegusel juhul sümboliseerib see Festive 500-nimelist challenget, mis toimub 24. – 31. detsember.  Ajavahemik, mille jooksul tuleks läbida vähemalt 500 km.
Algupäraselt tuli see distants sõita välitingimustes, kuid COVIDi ajal (olude sunnil) lisandus ka pukisõidu võimalus. Mina olen jäänud kindlaks põhimõttele, et loevad ainult väljas sõidetud kilomeetrid (mitte, et ma pukisõitu üldse praktiseeriks :D).
Kaheksa päevaga kogunes rattaga 645 km ja  seda väga erinevates oludes. Esimesed sõidud olid üsna külmades ja jäistes oludes, hiljem lisandus korralikult lund ja lõpuks sai natuke paduvihmas liguneda.
F500 esimene päev tõestas ilmekalt 2x ülekande võlu, sest algus tuli läbida väga jäisel ja kohati rööpasse sõidetud teel ja lõpp möödus suhteliselt puhtal asfaldil lennates.
Ei sügav lumi ega paks muda pole selle ratta jaoks probleem, 3T tuleb igast keerulisest situatsioonist elegantselt läbi. Tunnistan, et ma isegi otsin neid keerulisi olusid… näiteks lähen lumetormiga olematutele teedele seiklema või üle mudase põllu uusi radu avastama.
Kui tuulest rääkida, siis 3T enda aerojooksud on väga mõistlik lisa sellele rattale. Kartsin, et siinsete tugevate tuultega, eriti talvel jäistes oludes, võivad need tõsiseks probleemiks osutuda, kuid müstilisel kombel püsib ratas kindlalt ka kõige kõvema küljetuulega (üle 25 m/s). Sõites ei tunne mingeid äkilisi tõmblusi ega purjetamist.

Kevade ootuses

Kaugel see kevad enam on… mõni nädal kannatamist ja hakkab vaikselt soojemaks minema. Senikaua  tuleb lumiseid kilomeetreid edasi künda ja mõttes suveplaane teha.

BMC-ga jäi pikem matkasõit kahjuks olude sunnil tegemata, aga praegu olen 3T jaoks juba mõned võimalikud matkavariandid peas läbi mänginud ning rattale vajalikud täiustusedki valmis vaadanud.

Kuigi olen varasemalt kirjutanud, et ma pole kindlasti võidusõitja, siis eelmise aasta Gravel Grinder pani mind osaliselt meelt muutma. Ei, ma ei plaani võistlusteks eraldi treenida ega esikohti püüdma minna, aga gravel pakub natuke teistsugust formaati, kus minu jaoks põhirõhk on sõidu, hea seltskonna ja vaheldusrikka looduse nautimisel.
Hetkeseisuga olen ennast FNLD GRVL võistlusele kirja pannud ja samuti on kindel plaan ka sel aastal Graveleid Grindida 😉

Aga enne, kui saan RaceMaxi maanteesõidu võimekusest kirjutada, plaanin veel pisut talvesõidu tehnilisemast poolest rääkida.

Kui sa soovid sama vinget 3T Exploro RaceMaxi nagu Crazy Scandinavianil siis uuri lisa siit