Ma pole suurem asi meistrimees, olgu see alustuseks kohe öeldud, siis ei teki ka illusiooni, et ma unistasin terve ratturikarjääri võimalusest oma rattal ise polte keerata ja käike sättida, aga näe, sundisid sindrinahad tiimibossid mind hoopis Nibalit vedama. Üldiselt tehnikast rääkida mulle meeldib, tahan teada, kuidas asjad enam-vähem töötavad, aga iga liikuva osa hingeelu ja mehaanika pole teemad, millest ma magama jäädes õndsalt mõtlen.

Taevased jõud on mind elu jooksul õnnistanud heade mehaanikutega, kellel tublid meisterlikud käed ja mis veel olulisem – mul pole elu sees sisuliselt tekkinud vajadust omada isiklikku maanteeratast. Venitasin karjääri 14 aastat ja selle viimases lõpus tundus, et nüüd on küll ükskõik, mis tehnikaga edasi sõidan, kuni mängu sekkus Veloteek Peetri boss Valdur. Peetri boss saatis mind jutuga “105 Di2 on väga hea groupset” viisakalt kukele (mis siis, et ongi hea) ega lubanud mul veel normaalseks hakata. Kokkuvõttes on lood nii, et ka minust saab lõpuks “asja” ja ametlikult varustussportlane. Mulle armsaks saanud Festka hakkab päevavalgust kuivade pühapäevade coffee ridedel nägema.

Järjest rohkem olen käe külge pannud Veloteegis ja üheskoos valisime välja raami, millest sai justkui valge lõuend kunstniku kätes. Kehast käis läbi väike võdin, kui mõtlesin, et pean 2023 hooajaks päris oma kätega ehitama üksikutest osadest üles ratta, mille jupid eraldi võetuna maksavad kaugelt üle 10 000 euro ja iga suurem viga, mööda läinud haamrilöök või valesti saetud toru võib potentsiaalselt tekitada suure augu eelarvesse. Seega võtsin ratta ehituse ette noore meistri juhendamisel ja appi tuli meie Peetri poe mehaanik Oskar. Vähemalt on kõrval terav silm ja tehniline taip, ning mis kõige tähtsam – kogemused. Rattamehaaniku oskused tekivad aja jooksul, nende meeste töös tuleb ette absoluutselt kõike, mis ühe-, kahe-, kolme-, ja neljarattalistega juhtuda võib.  See “kõik” ei juhtu nädala, kuu või aasta jooksul. Osad tõed hangitakse töö käigus, teine osa tuleb kolleegidelt ja väikese lihvi saab koolitustelt, näiteks meie mehaanikud käisid enda oskusi täiendamas alles hiljuti Poolas, kus asub piirkondlik Shimano peakontor. Tõelised gurud eelnevaga ei piirdu, läbi tuhnitakse ka vanad manuaalid, lihtsalt lõbu pärast tõmmatakse seibideks ürgsed Campagnolo jupid ja veedetakse tunde erialastes gruppides ja foorumites. 

Hea jalgratas algab raamist. Kogu muu spetsifikatsioon on boonuseks, kuid kehva raami lihtsalt ei ole võimalik heade jooksude või moodsa käiguosaga kompenseerida. Raami osas oli minu valik lihtne – lõpuks ometi avaneb mul võimalus ise üks tipp BMC proovile panna ja kaalukausile jäi Teammachine SLR01. Mudeli ainuke variatsioon oli värvi osas ja kui mulle, vananevale spordimehele, pakutakse neoonkollast ratast, siis… neoonkollane IT IS! Tegelikult küll Acid Yellow või happekollane, igatahes kõlab ohtlikult. SLR01 raam tuleb moodulina, kus kaasas sadulapost ja integreeritud lenks ehk Cockpit. Lenksu, integreeritud ICS Carbon Cockpiti, valisin võimalikult kitsa 400mm (käis isegi mõte proovida extra kitsast 360mm! URS01 lenksu, kuid komponentide saadavusega on endiselt probleeme). Sadulapost, aerodünaamiline D-Shaped post sai võetud 0-setbackiga. Sadul on hetkel Fi:Zik Antares Versus Evo R1 Adaptive. Muidugi on sadul 3D prinditud, aga see ei tohiks enam kellelegi üllatus olla ajastul, mil isegi elumaju ja vajalikke luu implantaate saab printerist välja lasta.

Muu, see vähetähtsam osa, sai võetud Jaapani inseneeria tippteos ja endiselt usaldan maanteel Shimanot – groupset otsast lõpuni Dura-Ace R9200 (välja arvatud Ultegra hammakad esialgu). Ja et ikka lõbu laialt oleks, ning muret kukkumiste pärast jaguks – said külge Ceramicspeed OSPW rullikud. See element on muidugi puhtalt cool factori pärast, see 1,5W säästu pole minu puhul enam relevantne. Mis küll on relevantne, see et täisintegreeritud lenksu juures on mõistlik panna algusest peale sisse parimad võimalikud laagrid – nii ei ole teoreetiliselt vajadust ratast lahti katkuda ja hooldusemuresid vähem. Valdur jõudis salaja Ceramicspeedi keraamikat ka jooksude sisse libistada.

Jooksud. Mitte üheski otsas pole selle ratta juures just tagasi hoitud ja jooksuvaliku osas oleks olnud liiga hilja mingit säästuvariant kaaluma hakata. Pakume sellest aastast Veloteegis Hollandi brändi SCOPE jookse. Eesti nobedaim rattatreener Alo Jakin kihutas viimased 3 aastat väga edukalt eelmise põlvkonna Scope jooksudega ja ainult kiitis. Isegi laagrid olla veel originaalid. Visuaalselt on kõrge profiil väga atraktiivne ja kuna SCOPE jooksud töötab välja meeskond Euroopa tippülikoolides Eindhovenis ja Delftis, pole ka nende aerodünaamilistest omadustes mul kahtlust. Kõik Scope jooksud laotakse käsitsi kokku ja mingit Aasia OEM toote brändimist siinkohal ei tehta. Mis kõige parem – tippjooksud R5.A maksavad Scope puhul igati mõistlikud 1498 eurot. Need jooksud, muide, on nii võimekad (ja mõnusalt laia pöiaga – tervelt 23 mm siselaius ja 30mm väljast), et kannatavad halba kohtlemist kruusas ja mudas ehk sobivad edukalt ka gravel tüüpi ratastele.

Kuidas ratas kokku sai ja milline näeb välja lõpptulemus?

Sellest valust, vaevast ja rõõmust järgmises postituses.