Vahel, näiteks peale järjekordset nädalast velotuuri mõtlen, et kuidas on füüsiliselt võimalik sõita rattaga kolm nädalat järjest võidu? Meenutan, mis moodi keha pingutusele reageerib ja püüan ette kujutada, kui palju lihasvalu mul on harilikult peale esimest nädalat, peale teist või kolmandat. Isegi seda püüan visualiseerida, mis nägu hommikuti peeglist vastu vaatab kui käimas on suurtuuri viimane vaatus? Lühidalt: kuidas ma olen siiani suutnud enam-vähem kõik suurtuurid edukalt lõpetada, kui nüüd teeb ainüksi Tirreno Adriatico tuur keha raskeks 3-4 etapiga ja taastumine tundub käivat samas tempos nagu mandrite triivimine.

Tirreno oli mulle väga vajalik sõit, kus sain kinnitust tehtud tööle ja tunnistust tegemata jäänule. Esiteks on Tirreno mitmes mõttes huvitav ja ütleks, et igati mitmekülgne sõit. Saab siledat ja mäge, vahest Marche ja Toskaana kandis ka müüritaolisi tõuse võtta, sekka muidugi tuult, vihma ja päikest. Nagu hea teatritükk, kus saab kaasa nutta ja naerda. Tuuri avab hooaja üks väheseid meeskonnasõite, ning ilmselt kõige intensiivsemad 20km mida keegi viimase 5 kuu jooksul läbinud on. Olin suhteliselt veendunud, et minust suurt tempomeistrit (meeskonnasõidus võib tiimi jaotada tempomeistriteks, tempohoidjateks ja „kaitstud sõitjateks“) ei ole, sest kiiruse juures 52+ jääb mul kiirust praegu puudu ja tooksin hoo liialt alla. Esimesed karusellid pidasin kenasti vastu aga mõne aja järel jätsin 2 vahetust vahele ning taastusin tuules, et tagasipöörde järel vastutuulega veel head tõmbed teha. Viimased 5km käis tempo üle jõu ja esimest korda elus jäin meeskonnasõidus maha. Ei olnud parim päeva ja sain selgeks, et enne sellist sõitu ei ole võimalik toiduga tagasi hoida ega püüda kaalu kaotada. Järgmised etapid otsustasin, et kuulutan süsivesikutele lahingu. Hävitasin neid halastamatult hommikul enne starti, etapi ajal ning järgselt. Justkui imeväel tekkis lihasesse toonus ning pulss sai sisse uue hoo. Eriti head minekut siiski ei tekkinud aga täiesti kannatas võidu sõita ja tõusudel oli hambad ristis võimalik võidusõidu käiku mõjutada. Minu jaoks on lahedamat olukorda raske ette kujutada, kui seda on metsiku tempoga konkurentide küpsetamine. Seekord küpsetasin oma liidri ära aga see oli meile ühtlasi nii vajalik õppetund! Lopez ei olnud siiani mitut päeva järjest 6,5h külma ilmaga mägedes sõitnud ja oskab edaspidi oma jõuvarusid paremini hinnata. Tuuri lõpetas eraldistart, mille läbisin täpselt samuti kui 2014 aastal. Koht, kaotus liidrile ja vatid olid väga lähedased tolle aastaga.

Hooaja esimene väike võistlustsükkel on läbi. Tunnen, et keha vajab puhkust ja treeningpäevikusse süvenedes hakkab silma, et mitu kuud ei ole ma lubanud endale ühtegi väga kerget nädalat. Seega- aeg veidi õhku vahele lasta, et mitte loll olla ja ennast üle treenida enne kui hooaeg päris hoo sisse saab. Mõnel heal päeval loodan Eestis suusad alla saada ning muidugi ka rattaga sõita. Ettevalmistuse järgmine tähtis osa on märtsi lõppu planeeritud Tenerife treeninglaager. Kodus ootab mind ka üks Veloteegist pärit maiuspala. Elu esimene päris enda maastikuratas! Sisetunne ütleb, et see ei jää ainukeseks eriliselt rattaks minu kogus… 😉

Naise oma, mida ma siiani kasutasin, on müügiks. Kel huvi, piilugu siia:

Giant XTC