Hea aeg aruanne esitada ja numbritest ongi vast kõige mõistlikum alustada.

• Detsember: treeningtunde 85, kilometraaž 2180
• Jaanuar: treeningtunde 98, kilometraaž 2730
• Veebruar (1-25): treeningtunde 86, kilometraaž 2830, võistluspäevi 8, pidupäevi 1 (EV100!)

Olulisem veel kui treeningmaht on minu meelest intensiivse ja spetsiifilise töö osakaal treeningutes. Erinevates tsoonides tehtud töö hulka ja harjutuste eripära ma avalikustama ei hakka, aga igal juhul on käimasolev veebruar olnud minu jaoks viimaste aastate intensiivseim. Eesmärk oli mul algusest peale igaks juhuks märtsiks alad alla saada ja nagu nüüd prohvetlikult selgus, saab minu jaoks järgmine kuu ka võistluste poolest töine olema. Esialgses kalendris olin paljudel võistlustel reservis ehk varumees, kuid palusin tiimil endaga rohkem arvestada, mida ka tehti. Pean oluliseks enne aasta esimest suurtuuri (eeldusel, et sõidan 2 GT-d) teha rohkem starte kui harilikult. Viimastel aastatel tekkinud mood ja UCI kui trendilooja, on suunanud meeskondi selles suunas, et järjest vähem on meil n.ö treeningvõistlusi. Iga sõit on nüüd tähtis ning ammu pole enam väikeseid võite. Vorm peaks olema võistluseks treeningutega loodud. Minu füsioloogia (ja psühholoogia) nõuavad kahjuks päris võistluspingutust tippvormi jõudmiseks. Sellist tööd on väga raske treeningutega imiteerida, eriti kui viimased 9 kuud pole keha laktaati ja muid toredaid anaeroobse pingutuse tulemusel tekkivaid ühendeid maitsta saanud.

Esimene start sai detsembris paika pandud ja selleks osutus Omaani velotuur. Osalesin seal 3-ndat korda. Hea võistlus: korralikult organiseeritud, üks hotell, mõnus ilm ning vaheldusrikas maastik. Igas mõttes põnev reis ja huvitav maa. Kes veel pole jõudnud külastada – soovitan. Elu, ajalugu ja kultuuri rohkem kui mõneski teises rikkas Araabia riigis. Esimesed 2 päeva oli väike värin sees, mis seal salata, ikkagi 38 pikka nädalat polnud ratast joonele pannud. Hea mitu vana tiimikaaslast ja muidu kamraadi uurisid kuidas taastunud olen, vorm on, või kuidas kodus ilmaga lood on. Sellised stampküsimused, millele nüüd erakordse rõõmuga vastasin. Jalga tundus olema ja kuigi +32C kuumuses läksin iga päeva lõpuks keema, oli vägev Astana poistega koos sõitu teha. Olin korralik vanake ja natuke nagu kapten, isegi imelik oli näha ennast oma meeskonna ülekaalulakalt vanima liikmena. Peale kolme etappi andsid lihased küll alla ja lihasvalu enam väga tugevat pingutust ei lubanudki teha. Igatahes meie dünaamiline noor tiim oli super, kõik mehed tegid oma osa alati ära ja tulemuseks kaks etappi ning kokkuvõtte 1-2 ja meeskondlik esikoht. Ühesõnaga – hea algus.

Foto: @bettiniphoto

Peale pikka reisimist sain mõned päevad Gironas olla, kui neljapäeva lõunal tuli teade, et nädalavahetusel tuleb samuti võidu sõita. Aga muidugi – milles küsimus! Mugavaim viis kohale saada paistis kiirrong ja oli tõesti sujuv alternatiiv lennukile. Sõidud toimusid Prantsusmaal Valence külje all. Kummastki võistlusest polnud mul aimugi ja viimati sõitsin Prantsusmaal sarnast sõitu vist üldse 9 või 10 aastat tagasi. Esimesel päeval oli ilm jahe aga õnneks rajaprofiil raske ja Ag2r`i seatud tempo piisavalt kõrge, et külm justkui kordagi ei hakanud. Viimasel ringil ca 20km enne lõppu ründas oodatult Bardet, temast veidi hiljem lahkus peagrupist Romain Sicard. Otsutasin ka jalga proovida ja püüdsin Sicardi peagi kinni. Kühveldasime vaheldumisi 15km kuni viimase tõusuni, millel pikkust napid 2km aga lõpuosa ikka päris järsk. Olin kõik padrunid vahepeal hakkama pannud ja kui tagant peapundist eraldunud 5-6-ne seltskond minust 300m enne tippu möödus, ei olnud mul enam jalga, et neil sabas püsida. Tagantjärele tegin kiire analüüsi ja sain aru, et olin päeva jooksul väga vähe joonud – ilmselt oli see mulle saatuslikum kui lihtsalt väsimus. Lõpetasin napilt esikümnest väljas aga väikestmoodi rahuldust see sõit juba pakkus. Tõusudel hakkab vaikselt looma. Saaks veel kilokese kaalu maha (ning õpiks korralikult eestlase kombel jooma) võib juba tõsiselt võidu sõitma hakata.

Pühapäevane semi-klassik oli õudne. Kole mistraaltuul ja nulli ümber kõikuv temperatuur ei jätnud mulle mingit lootust esimeses pundis lõpetada. Fakt, et prantslased selliste teede peal, kus kaks autot üksteisest mööda ei mahu, proffidele võiduõisõidu korraldavad, ei teinud olemist samuti paremaks. Vastik närviline võitlus enne iga mõttetut tõusu. Iga ring pidin kuskil külas järsemal tõusunukil jala maha panema, sest kitsas tee ja 140 meest paratamatult tekitavad tropi. 120km  järel jagunes peagrupp kaheks peale ühte sarnast tõusu, olin suhteliselt taga, ning ega ma enam esimesi ei näinud. Viimased 50km võtsime rahulikult ja grupettoga külmetades veeresin lõpule. Ränk sõit, 200+km, küljetuul ja külm tõmbasid mu energiast täiesti tühjaks. Mõtet katkestada ei lasknud pähe tekkida, sest tahtsin Tirreno-Adriaticot silmas pidades iga hinna eest pikad päevad kirja saada. Jääb mulje nagu hädaldaksin niisama, aga tõesti, sõit oli raske ja kes juba lõpuni vedasid, neile ütlen „chapeau“.