Novembris jätsin kergejõustikuga (ja vaikselt tekkima hakanud) kõhulihastega hüvasti. Vaja oli hakata kilomeetreid koguma ja aeroobset põhja laduda. Olen täiesti veendunud, et vahepealne sunnitud pikk paus võistlustes tuleb mulle kasuks. Loogika ütleks, et puhka ja oled värske, aga rattaspordis läheb vaja ka vastupidavust. Ülearu puhates saab vastupidavaks vedelemises. Samas on vigastuspausilt tagasitulekus mitu konksu, mida silmas pean pidama.

• Lihased kadusid ära – pean nende üles ehitamiseks külastama regulaarselt jõusaali. Soovitavalt mitte koos Allar Rajaga, tema harjutused teeksid mu katki.
• Aeroobset tööd tuleb teha vähemalt sama palju kui varasemad aastad, pigem isegi ROHKEM, sest sisuliselt alustasin nullist.
• Alustan võistlemist viimatimainitud punkti tõttu pisut hiljem, et saaksin vähemalt 7000-8000km enne esimest starti treenitud.
• Puhkus teeb mu värskemaks (ehk läheb pulss jälle 200 ligi nagu mõned aastad tagasi)
• Kerelihased ja selg peavad tugevamad olema, kardan, et need annavad alla enne kui jalad
• Kui kõht veiderdab aitab FODMAP dieet. Siiski tuleb tähele panna, et süsivesikuid on sellises toidus vähem.

Moodne aeg näeb treeningute läbi viimiseks ja kehalise seisundi hindamiseks ette igasugused nutid ja äpid, watid ja TSS-i ning FTP.  Leiab veel palju akronüüme ja lühendeid, ilma milleta spordis tugevaks ei saa, eks. Tulevikus annan blogis ülevaate, mis tehnikavidinad minuga kohvris alati kaasa reisivad ja mis kõige hullem – ka alatasa laadimist tahavad. Samas, olgu öeldud, minu filosoofia on vanamoelisem ja lihtsakoelisem. Eddy Merckx on öelnud.

Ride as much or as little, as long or as short as you feel. But ride” Eddy Merckx