Lendamist peetakse kõige turvalisemaks, kiiremaks ja ilmselt ka soodsaimaks viisiks pikki vahemaid läbida. Paljudesse kohtadesse, näiteks keset Brasiiliat Amazonase vihmametsas asuvasse Manausse sõitmiseks on see selgelt parim viis pärale jõuda. Manausse reisimine peaks teoreetiliselt matkates või veeteed mööda samuti võimalik olema, kuid pärale jõudmine koos kõigi oma nelja jäsemega kindlasti vähem tõenäoline kui õhuteed kasutades. Võrreldes džunglis roomamisega on lennukis aja surnuks löömisel teinegi eelis – saab arvuti taga kirjatööd teha. Arvutit kanuus piraajade keskel juba naljalt ei klõbista.

Detsembris olin meeskonnaga hooaja esimeses laagris. Päris mitmendat aasta järjest viibisime Calpes, seekord küll Altea külje all aga sisuliselt sama kant, kus oleme Astanaga viimasest kaheksast aastast vähemalt kuuel viibinud. Ehk olete kuulnud neid legende, kus suvel külastajatest täis tuubitud luksuslikud hotellikompleksid talveperioodi üle elamiseks rattaklubisid võõrustavad ja täispansionit ca 70% allahindlusega pakuvad. Kinnitan -TÕSI! Legend vastab üsna täpselt tõele, sest hotellid on enamasti meie päralt ja vähemalt viimatimainitud detsembrilaagris oli suure, mitmesaja toaga kompleksi kohta meiega koos hommikust söömas umbes 10 briti pensionäri. Ilmad olid soojad ja variant, et nad polnud märganud aastaaja vaheldumist suvest talveks isegi võimalik.

Treeninglaagritega on mul omalaadne suhe. Ag2r aegadel ei sallinud ma neid üldse. Nüüd lausa ootan laagreid, sest tean kui hästi need mulle mõjuvad ning kui täpselt ma saan plaanidele keskenduda. Astanas sõites on laagrid lisaks nagu väike puhkus muidu argiseks kippuvas elus. Ma väga naudin sealselt rutiini – muide, sama rutiin tekib ka suurtuuridel. Ehk siis lihtsalt teed oma asja, kellaajad ja kohustuste nimekiri on ette antud. Mõistus koju, jalad kaasa. Väga paljud kohtumised, kogunemised ja koosolekud on samuti teada ja aastast-aastasse korduvad. Mõned asjad muidugi muutuvad, aga üldiselt – business as usual. Äratus-söök-treening-söök-massaaz-(jõusaal-venitamine)-õhtusöök-magamine. Proovige seda teha 12 päeva järjest ja pidage silmas: riided pestakse ära, süüa ei pea tegema, itaallasest kokk on kaasas, rataste eest hoolitsevad mehaanikud, treeningplaanid on paberil ja massaaži ning kondiväänaja eest maksma ei pea . Tekib mõnus kulgemine ja alates kolmandast päevast hakkab aeg kerima piltlikult öeldes 110 pööret minutis.

Aga stopp! Kes hakkas unistama, et see kõlab nagu harrastajate iga-aastane Itaalia või Hispaania gurmee- veini- pulli- ja rattareis. Neis suurepärastes tingimustes peame me endast andma ka väga suure panuse. Mahud on korralikud ja treeningpäeva alla 4h ei ole, hilinemist ei tolereerita ja pissipaus on tõesti paus, mitte jalad-lauale puhkus kohvikus. Grupi liikmed on pealegi maailma tipud ja teevad sinuga koos tõsist trenni, mitte ei sõida lihtsalt rattaga päeva õhtusse. Päev alla 4h oleks puhkepäev ja neid tuleb ette iga mikrotsükli lõpus. Treeningud toimuvad gruppides ehk igal grupil on erinev tempo ja eesmärgid. Osa valmistub juba Austraalia sõitudeks samas kui teine punt püüab ratta seljas kuidagi tasakaalu hoida ja teeb peale pikaleveninud hooaega ja lühikest puhkust esimesi tõsiseid treeninguid.