Viimasel ajal olen pühendanud rohkem aega teiste tekstide lugemisele kui ise kirjutamisele. Tour de Franceil lisandus kolme nädalaga kontole 3 raamatut (nagu Jens Voigt oma raamatus “Shut up Legs” mainib, ei lähe minagi tuurile ilma lugemisvarata) ja hilisema paari kuuga lisasin „loetud (ja unustatud)“ nimekirja veel 4-5 raamatut. Selge märk, et olen olnud palju kodust ära. Perega kodus olles pole lugemiseks mahti rohkem, kui mõni lehekülg õhtul, enne kerra tõmbamist. Võitlus nutiseadmetega pole siiski veel lõplikult kaotatud.

Viimane sõit on ees, aga mulle tundub, et värskus, jõud ja vastupidavust jätsid mind juba mitu kuud tagasi lõplikult maha. Innsbrucki MM sai kevadel kalendrisse võetud kui üks erakordselt raske ja sobiv sõit minu tüüpi võidusõitjale. Eriti ahvatlev oli eraldistart, mille jaoks ma otsustasin tavapärasest rohkem valmistuda. Peale individuaalse eraldistardi olin arvatud ka meeskondliku võistluse nimekirja. See andis suurepärase võimaluse veeta nädal koos meeskonnaga Nice`s laagris, seal kiirust koguda, tehnikat lihvida, taktikat seada ja veidi teaduslikumalt läheneda distsipliinile, kus aerodünaamika ja varustus järjest enam tähelepanu nõuavad. Fakt on, et lihtsalt talendi pealt „minna ja panna“ ei ole eraldistardis enam võimalik. Kiirused on väga suured ja tase ühtlustunud. Väidan, et parim võimalik varustus, asend ratta seljas ja muud väikesed, seni tähelepanuta jäetud detailid (rehvid, kiiver, kingakatted, kombinesoon, kindad) on olulisemad kui lihtsalt hea sportlik vorm võrreldes väga hea vormiga. Viimased aastad domineerivad eraldistarte suhtelist ühed näod ja meeskonnad. Järelikult investeeritakse sinna palju aega ja kõige tähtsam komponent asja juures– raha. Tuuletunnel pole odav, parim kombinesoon ja kiiver samuti mitte, rattasponsoril poleks ülikeeruka raami väljatöötamine äriliselt rentaabel.

Laager Nice`s oli väga vajalik, tundsin, et jõuan siledal paremini sõita, kui sarnases laargis vahetult enne Touri ja loodetavasti annavad nädala jooksul tehtud lõigud efekti ka vormikõvera üldiseks paranemiseks. Täpselt sama meetodit olin kasutanud 2016 hooaja lõpus, kui valmistusime nädalajagu päevi varem Dohas TTT-ks. Kaks nädalat peale Doha võistlust olin heas vormis ja võtsin Abu Dhabi tuuri. Nägin, et pika hooaja lõpus ei ole vaja 5-6-tunnniseid aeroobseid treeninguid, pigem tuleb teha lühemaid päevi ja 8-10 minutilisi lõike piisavate puhkepausidega. Minu puhul selline kava töötab, vähemalt seni töötas.

Meeskondliku eraldistardi rada ei olnud Astana poistele just sobiv. Esimesed 35km puhus kerge pärituul ja oru põhjas kulgev suur maantee oli pigem negatiivse tõusunurgaga. Taolisel kiirel trassil pole vaja muud kui parajalt massi, loomalikku jõudu ning olla aero, ehk hoida pea maas (või üleval, kuidas kellelegi) ja vajadusel isegi kõrvad pea ligi. Esimesed vahetused on väga olulised isegi nii pika sõidu puhul, lihtne on liiga kiiresti alustada ja kogemata mõni meeskonnakaaslane kohe laktaati tootma panna. Alustasime seega mõistliku tempoga, mulle oli kiirus hea ja nautisin vahetusi, ei pidanud hullu moodi ka vaeva nägema, et eest taha vahetades uuesti tuulde minna. Kõik tundus toimivat. Umbes 30km peal vaatasin, et midagi ei klapi – ma jõuan siin vaata et kõige paremini vedada (Lutsenko ja Valgren sikutasid samuti hästi). Mõni kilomeeter hiljem oligi üks element  kadunud, mis seal ikka, paneme siis 5-kesi lõpuni. Hakkas tõus ja plaks! teinegi kutt mansast väljas. Järelikult ootas viimasel 20-l kilomeetril mind ees väga mitu vahetust rohkem, kui esialgne masterplaan ette nägi. Tõusu otsa jõudsime suhteliselt rahulikult võttes 4-kesi sest enam ei tohtinud kedagi kaotada.

Laskumine sujuvalt võetud tuli pikk-pikk sirge, mis jooksin paralleelselt lennujaama hoovõturajaga. Selle lõigu pidanuks sõitma enam-vähem sama kiiresti kui esimesed 30km aga reaalselt sõitsime umbes 8-9kmh aeglasemalt. Nii suur on kiiruste vahe värskel kuuikul ja väsinud nelikul. Pead norgu ei lasknud ja pingutasime lõpuni, muud moodi ei olekski saanud peale suurt tööd, mis selle stardi nimel tehtud sai. Finišisse jõudsime vist 6.-na, sealt kolistasime mõned kohad alla ja lõpetasime 10.-na. Ei saa just öelda, et tulemus oli väärt pisteid maksas, mis mind ülepingutusest lõpusirgel tabasid. Kaotus võitjale – kosmos. Kui spordis on vahest sekundilised vahed juba üüratud, siis kolm minutit kaotust kõlab nagu konkurentidelt valgusaastaga pähe saada.

Muus osas pole elul üldse viga, nagu ka pildilt paista võib.

Ülejäänud sõitudest järgmises postituses.

Fotod: bettiniphoto, ProTeamAastana, erakogu